Kallistused ja vallatud hetked
Ema kallistab tütart kulunud seina taustal; punase mütsiga laps sulgeb silmad ja naeratab.
Nad jooksevad käest kinni mööda kõrgetest akendest ja sinistest pinkidest; triibulised sukad vilksatavad, pikk mantel lehvib.
Ema ja tütar astuvad kulunud ukseavast valgesse tühja saali; valgus joonistab nende kontuurid.
Mõlemad sirutavad käed tellisseinal rippuva valgusketi poole, sõrmeotsad puudutamas hõõguvaid kinnitusi.
Laps kallistab ema ühe pirni all; ema sulgeb silmad ja muigab õrnalt.
Avard ruumis keerutab ema tütart kätest; seelik lendab, triibulised jalad muutuvad mänguliseks häguks.
Tüdruk tõstetakse kõrgele säravate tulede poole; ta muigab, ema hoiab kindlalt.
Tüdruk sõidab ema õlgadel ja nad osutavad üles, jagades avastust valgusketi all.
Nad seisavad käest kinni vastu kulunud seina, väike paus seikluste vahel.
Kõrge ukseava ees, kardinate ja pirnide raamimas, ema ja tütar vaatavad tagasi, valmis avastama.
Kaks silmapaari piilub pehme tugitooli seljatoe kohal, vihjates peitusemängule.
Lähivõte: ema punub tütar juustesse patsi puidust trepil; hoolikad sõrmed seovad salku.
Veekogu kõrval juhib tüdruk ema läbi kõrge võsa, ema järgneb tähelepaneliku naeratusega.
Kõrte vahel istudes mähib ema mantli ümber lapse; mõlemad naeratavad cämerasse? Correct: kaamerasse.
Mänguline hetk: ema pigistab õrnalt lapse põski, krimpsunägu muutub portreeks.