Protea, tuul ja meri
Noor naine seisab räsitud paadis, hoiab protead ja tõstab pilgu halli merehorisondi poole.
Ta istub kulunud paadis, hoiab protead ja ümber keerleb liikumishägu, mis viitab tuulele ning lainetele.
Tumedas mantlis naine pöördub kaamerasse, lill varrega toetub õlale, vesi tagaplaanil.
Seljaga vaataja poole seisab ta mere ees, protea õlal, mantliserv puudutab kive.
Ta astub merest pestud kividel, lill kaenlas, vana paat jääb seljataha.
Madala okstestiku vahel vaatab ta läbi lehtede kaamerasse, üks käsi katab pool nägu.
Käed tõstetud oksani, ta sirutub üles, mantel langeb ja oksad raamivad nägu.
← portree